Ikka ja jälle näen ma seda sama unenägu...luupainajat.

Ma poleks sellepärast isegi muretsenud, kuid praegu ei ole ma kodus ja kõik ilmselgelt kuulevad mu karjeid. Mõnikord on mul tunne justkui näeksid nad minust läbi, nagu nad teaksid miks ma karjun ja miks ma selline olen.

Olin alati arvanud, et ükskõik kui valus või karm mõni asi su igapäeva elus on, muutub see ajapikku rutiiniks ning sa harjud sellega koos elama...ma eksisin.

Ikka ja jälle näen ma Simonit enda unenägudes, kes üritab mind surnuks kägistada. Ma näen kuidas ta mind lööb ja karjub kuidas ta mind vihkab...ja kuidas ta mind armastas.

Läbi une tunnen, kuidas keegi mind õlgadest raputab ning üritab mind äratada. Mõnikord kardan ma koguni, et unenäod on temast tugevamad. Ma kardan, et mu reaalsus kaob ning ma jäängi siia moondunud minevikku kondama...ja ma ei näe neid siniseid silmi enam kunagi.

"Julian!" kuulen teda minu nime ütlemas. Ta ei karju, see on pigem vaikne kõmin kusagil eemal. Ilmselt pole keegi veel minu karjete peale üles ärganud ning siia tormanud. Avan koheselt silmad, luues side nende siiraste siniste silmadega, mis mind paratamatult rahustavad. Tema näos on paanika, mida ta üritab alla suruda.

"Ma kardan," ütlen lõpuks kui olen hingeldamise lõpetanud.

"Ma olen siin, sa ei pea midagi kartma," üritab tüdruk mind veel kord rahustada, silitades õrnalt minu pead. Olin selle tunde juba unustanud...kuidas keegi sinust hoolib.

"Ma ei tea mida teha, et see lõppeks," sosistan kähinal, pöörates pilgu tema silmadest eemale, "mõnikord arvan ma, et see luupainaja ei lõppegi."

"Mida sa unes näed, Julian?" küsib Lenna mu otsaesist katsudes, kontrollides kas mul pole palavikku.

"Ma näen kuidas ta mind kägistab ja karjub kuidas ta mind armastas," ütlen, silmad veidi klaasistunud.

"Kes?" küsib Lenna, lukustades enda sisse kõik emotsioonid, mis tahavad välja tulla. Ma peaaegu loen tema silmadest ütlemata sõnu. Ma näen temast peaaegu läbi.

"Minu parim sõber," vastan, kurnatud ilmelt. Ma pole Simonit mitte kunagi sellisena näinud, ma ei teadnud, et tal selline külg on. Isegi kui ma oleksin teadnud seda, oleksin arvanud, et ma ei näe seda mitte kunagi.

Ma ei pannud enam silmi kinni ega jäänud magama. Ma pole tervelt nädal aega maganud.

"Julian, kas kõik on korras?" küsib isa, uksele koputamata. Ta ei ava seda, ta isegi ei puudutanud ukse linki.

Järjekordselt jätan talle vastamata, selle asemel süütan hoopis sigareti ning puhun mürki aknast välja, et suitsuhaisu tuppa ei tuleks.

"Jäta ta rahule," kuulen enda ema häält kõrvaltoast. Ta küll püüdis seda minu eest varjata, kuid ma ikkagi kuulsin.

"Ta on seal mitu päeva kinni olnud, ta isegi ei söö enam!" kuulen enda isa häält ütlemas. Ma ei teagi mis pakub talle rohkem meelehärmi, kas see, et ta peab hiljem siit toast minu laipa koristama või see, et ma üldse siin majas veel olen. Ma ei tea. Ma ei tahagi teada.

Tunnen, kuidas uni aega-ajalt minu toas ringi hiilib, muutes mu pea raskeks. Ei tea enam mida teha...ja kas tahangi üldse enam midagi teha, kas suudan enam midagi teha.

Istudes pühapäeval aknalaual ning vaadates välja aknast, mis on veidi jääs ja jälgides kuidas lund taevast sajab, heliseb hetk hiljem minu telefon. See võis olla Lenna, isegi Simon...kuid see oli Elliot. Ainuke sõber, kes oli terve see aeg minu kõrval olnud...ajast, mil ma Lennat isegi veel näinud ei olnud. Ta teab mida Simon mulle tähendab, ta teab kõike. Peaaegu.

Saime kokku igapäevases kohvikus, kus me varem hommikuti kohvi jõime, esimese tunni ajal. Tal oli bean'i müts peas ja seljas paks triibuline kampsun. Pruunid lokkis juuksed olid kaetud õrnalt lumehelvestega nagu ka tema mantel, mis toolileenil lebas.

"Helistasin mingipäev Simonile ja küsisin su kohta, sest su telefoni liin oli suunatud postkasti," ütles Elliot nagu poleks see mingi suurem asi.Saatsin talle ükskõikse pilgu. Tahtsin talle öelda, et mind ei huvita.

"Simon ütles, et te pole viimasel ajal suhelnud," sõnas Elliot murelikult kohvitopsi enda sõrmede vahel keerutades, "mis toimub, Julian?"

"Rohkem ei öelnudki midagi või?" küsisin.

"Ei, ta tundus kuidagi tõre selle koha pealt ja üleüldse," vastas Elliot, "nägin sind rongijaamas ükspäev... ühe tüdrukuga."

"Elliot, see pole sinu asi," urisesin ärritunult. Ma ei teadnud, et Lenna mulle nii palju korda läheb. Ma ei teadnud, et olin suuteline Elliotile nähvama.

"Mis sinuga toimub? Sa ei vasta mu kõnedele, hulgud ringi mingite võõrastega ja näed välja nagu sitt," sõnas poiss, kulm kortsus, "lihtsalt vaata ennast."

"Sa teed kõik hullemaks," laususin külmalt, "peaksid olema mu sõber aga sa oled nagu Simon." See nimi kõlas mu huultel nagu mürk.

"Nagu Simon?" kordas Elliot mu öeldut, "mis juhtus, Julian?"

Tõepoolest...mis juhtus, Julian?

Mu telefon värises ja ma tõmbasin selle taskust välja, heites pilgu telefoni ekraanile. Lenna oli mulle sõnumi saatnud.

"Kas me võiks kokku saada?" seisis ekraanil.

"Kus?" saatsin vastu.

"Kes see on?" tõmbas Ellioti hääl mu uuesti maapeale.

"Sõber," vastasin õlgu kehitades.

"Kas sõber rongijaamast?" küsis Elliot, muiates.

"Jah, sõber rongijaamast," laususin.

Tahtsin naeratada, kuid ei suutnud. Mu keha ja nägu olid niivõrd väsinud, et ei suutnud ühtki lihast liigutada. Niivõrd ilmetu...niivõrd haavatav...tühine...ja katki.

"Arvasin, et sa ei tulegi," ütles Lenna.

Seisime keset raekoja väljakut, kus polnud kuigi palju rahvast. Kõik olid kodus, oli ju laupäev.Lumi sadas endiselt taevast alla, kattes maapinda.

"Aga tulin," vastasin, hammustades enda põske, et end naeratama sundida.

"Halvad unenäod?" küsis tüdruk, karamell juuksed lumehelbeid täis.

"Ei," ütlesin lihtsalt, vaadates tema siniseid silmi.

"Kas sa valetad mulle, Julian?" tahtis Lenna teada.

"Jah," vastasin, purustades temaga silmside.

"Julian," ohkas tüdruk, "tahaksin, et sa endast rohkem räägiksid."

"Vahel on tunne nagu...ma ei saakski sealt välja," sõnasin, hoides kurbust enda sees kinni, "ma kardan...et ei näe su silmi enam."