Isla kõlgutas koridorikapil istudes jalgu, oodates kannatamatult Ronani kõnet. Daisuke oli läinud hädaolukorra tõttu töö juurde ning pidi jõudma alles hilja õhtul.

Ära närveeri nagu teismeline, Isla! Manitses naine end mõtteis. Ta oli otsustanud, et käib ja joob ühe jääkohvi koos Ronaniga ja võtab asja vabalt. Pole mõtet närvitseda.

Isla telefon plärises valjult ning ta süda hakkas kiiresti tuksuma. Ta vastas kiiruga ning Ronani kare madal hääl lausus: "Hei, ma olen su maja ees," Isla neelatas tugevalt ning hüppas kapi otsast alla: "Ma kohe tulen,"

Ta silmitses end korraks koridoris olevast peeglist. Isla oli enda riietuse kallal üpris korralikult vaeva näinud. Tal oli seljas punane kõrge kaelusega kampsun, jalas laiad ruudulised püksid ning peal must karvane jakk. Kõrvas olid tal ümmargused kõrvarõngad ning õlgadeni süsimustad juuksed olid tal kõrges hobusesabas ning punakaspruuni peapaela abil oli ta seda glamuursemaks muutunud.

Isla pani jalga toeka kontsaga mustad poolsaapad, võttis õlakoti ning väljus korterist. Lukustanud ukse, tormas ta juba trepist alla. Ta ei tahtnud lasta Ronanil liiga kaua oodata ega näha koridoris ühtegi naabrit, kes oleks talle tema trampimist ette heitnud.

Ronan seisis ta maja ees ning vaatas parasjagu kella, kui Isla raske ukse lahti lükkas ning krõbedasse Manhattani hilissügisõhku astus. Ronani kõhus ärkasid liblikad ellu, kui ta nägi Islat naeratamas ning tervituskallistuseks käsi välja sirutamas. "Sa näed uskumatult hea välja," lausus Ronan kohmetult.

Isla küsis huviga: "Kuhu me lähme siis?" Ronan naeratas: "Ma mõtlesin et läheks metrooga East Village'isse. Ida 81. ja 7. tänava nurgal on üks kohvik Abraço. See on mu ema sõbranna oma nii et me saaks allahindlust ka," mees naeratas laialt. "Oot, mis see nimi oli?" naeris Isla. Ronan lausus mängleva kiusuga: "Abraço, see on portugali keeles,"

Isla jätkas samasuguse lõbusa mänglevusega: "No ma ei tea, ma olen alati pigem hispaania keelest huvitatud olnud," kahekesi naerdes läksid nad trepist alla maa-alusesse metroopeatusesse. Islat valdas veider tunne. Ta ei tundnud ennast tavaliselt nii vabalt kellegagi, kellega ta tundis nii vähest aega.

Varsti saabus rong ning nad astusid peale. Nagu alati oli kesklinna metroo täis igasugust rahvast. Isla silmitseis neid kõiki, nagu tal tavaks oli - paar muusikut oma pillide ja kõrvaklappidega, väikeste lastega ema, kes luges Manhattani infovoldikut ning kamp noori, kes nagu alati räuskasid.

Ronanil aga jagus silmi ainult Isla jaoks. Ta vaatas väikese naeratusega, kuidas ta silmad mööda rongi rändasid. Ronan oleks väga tahtnud siluda pöidlaga ära väikese kortsu ta kulmude vahel, mis sinna tekkinud oli.

Varsti oligi nende peatus ning nad astusid rongist välja. Umbes kümneminutilise jalutuskäigu pärast olid nad kohviku ees, Ronan avas ukse ning Isla astus rõõmsalt sisse. Ronan lükkas teda pehmelt alaseljast leti poole ning tervitas seal seisvat baristat. "Mis sa soovid?" küsis Ronan tellimust esitama hakates. "Võta üks jääkohv piimaga," palus naine. Ronan vaatas teda üllatunult: "Sa midagi kuuma ei tahagi?" Isla raputas õrnalt pead: "Mul hakkab niii palav muidu,"

Ronan muigas ja viipas käega, et Isla läheks ja valiks koha. Ta seadis end sisse ühel mugaval tumerohelisel diivanil kohviku nurgas. Isla pidi tunnistama, et Abraço interjöör oli ülimalt õdus. Kõrged lauad koos baaritoolidega olid valdavalt kohviku keskel, äärtes olid diivanid ning tugitoolid olid nurkadesse sätitud. Suurte akende aknalaudadele oli pandud patju, kuhu samuti istuda sai ning 7ndale tänavale vaadata.

Varsti tuli Ronan koos nende jookidega ning ulatas Islale jääkohviga kõrge klaasi, endal oli tal tassis tavaline cappucino. Isla jõi sõõmu ja mõtles millest nad rääkida võiksid.

"Räägi enda perekonnast," ütles Isla klaasi madalale kohvilauale asetades. Ronan silmitses enda kohvitassi ning kõneles rahulikul toonil: "No nagu sa ilmselt juba tead siis ma olen Portugalist, mu ema nimi on Amada, ta on sündinud ja terve elanud Lissabonis, nii et terve elu olen suurlinnas elanud. Kolisin neli aastat tagasi enda parima sõbra Min-tae'ga siia," ta peatus, et kohvi juua, "Mul on ka väike õde Catarina, kes on praegu alles keskkooli lõpetamas,"

"Aga su isa," päris Isla, uuriva loomuga nagu ta oli. Ronan pigistas kohvitassi tugevalt, seda oli näha ta nukkidest, mis olid peaaegu valged. "Mu isa suri kui ma olin viieaastane," ütles ta vaikselt. "Ma ei teadnud, tõesti, anna andeks," vabandas Isla kiiresti. Ronan pani tassi lauale ning murdis käsi: "Pole midagi, sina ei ole süüdi,"

Isla võttis ta käest kinni ning lihtsalt hoidis seda. Ronan vaatas nende ühtepõimunud sõrmi ning liblikad ta kõhus ärkasid järsult ellu. Ta silitas pöidlaga naise sõrmi ja nad püsisid selles asendis mõned minutid.

Ronan elavnes: "Räägi nüüd enda perest! Mina enda omast rääkisin ja nüüd on sinu kord," Isla ei lasnud mehe käest lahti ja võttis jutujärje üle: "Ma olen ise muidu sündinud Bogotás, Kolumbias. Mu ema nimi on Gloria ja ta Venezuelast, mu isa on Milo ja ta on täisameeriklane, kuigi ta vihkas siinset elu kui ta noor oli. Põlisameeriklaste asi," ta vaatas korraks maha, meenutades jubedaid lugusid isa kokkupuudetest tohutu rassismiga, "Me kolisime sealt ära Californiasse kui ma olin 8, aga ma alati vihkasin seal elamist, võib-olla oli asi lihtsalt mu vanemates, nad tülitsesid kohutavalt ja nüüd lahutavad. Mu vend Alejandro elab praegu Pariisis ja ta käib seal ka ülikoolis,"

"Igatsed ka teda?" "Tohutult,"

Nad mõlemad ei rääkinud enam, vaid lihtsalt nautisid üksteise lähedust. Isla toetas pea Ronani õlale, mille peale Ronani ustavad liblikad tohutult peksma hakkasid. Aeglaselt libistas ta käe ümber naise piha ning tõmbas teda veidi enda vastu.

Nad rääkisid veel palju enda suguvõsast. Isla rääkis enda vanavanematest, kes elasid ikka veel Venezuelas ning Ronan selgitas enda suguvõsa pikemalt lahti ning enda juuri, mis ulatusid sügavale igal pool Euroopas.

Nad olid mitu tundi istunud kohvikus, joogid olid nad ammu lõpetanud. Kell oli saamas kuus õhtul ja väljas oli täiesti pime. Ronan tõi enda ja Isla jakid ning nad läksid välja, et metroo peale minna.

*

Nad jalutasid käsikäes mööda Broadwayd üles Isla korteri poole. Nad tulid paar peatust varem metroolt maha, et veidi jalutada. Ronan oli välja koukinud kõrvaklapid, mida nad jagasid ning kuulasid lofi hip-hopi, mis oli ka Isla lemmik. Peale ladina-ameerika, muidugi.

Üsna pea seisid nad kõrge kortermaja ees. Ronan keeras end Isla suunas ning vaatas naise tumepruune silmi, mis peegeldasid tema kohal olevat tänavalampi.

"Mul oli väga tore täna," lausus Isla.

"Mul ka," kõlas vastuseks.

Ronan kõhkles hetkeks, kuid nõjatus siiski alla ning suudles õrnalt Islat. Naine tõusis kikivarvule, pani enda käed mehe kaela taha ning suudles teda innukalt vastu. Ronan libistas oma käed ta seljale ning tõmbas teda veel rohkem enda vastu.

Pärast kümmet sekundit, mis tundus kui terve igavik, tõmbus Isla eemale ning naeratas kohmetult.

"Näeme ülehomme?" küsis Ronan ta sõrmi silitades. "Kindlasti," naeratas ta.

*an*

appi ma ei oska üldse enam kirjutada fr fr como mierda lenne

teehee mul tglt kael väga valus ja ma ei saa liigutada